Jeesus ütleb: Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. (Jh 11:25)

Surm ja kristlik matus
Kõik kristlased - nii elavad kui surnud - kuuluvad kokku ja moodustavad üheskoos Jumala rahva ruumi ja aegu ületava osaduskonna. Kristlasi ei saa lahutada oma Issandast miski, isegi mitte surm.
Ülestõusmisusk on määrav aspekt kristlikus surma- ja matusekäsitluses. Kristuse matmine ja surnuist ülesäratamine on kristlastele selge märk, et ka meile on haud puhkeasemeks enne ülestõusmist ja kõigi Jumala tõotuste lõplikku täitumist. Seepärast ei pea kristlased surma ja surnute pärast olema kurvad nagu need, kellel ei ole lootust. Oma liikmeid väärikalt maha mattes järgib kogudus Toobiti eeskuju, kes ei jätnud oma rahva seast surnuid maa peale, vaid mattis nad maha. Surnute matmisega väljendatakse armastust nii mahajääjatele kui ka surnule endale. Kristlased on pidanud matust armastusteoks, millest Jeesus räägib tähendamissõnas viimsest kohtust. 
Kristlikul matusel on kesksel kohal surma ja kadu-vuse tunnistamine, tänu ja palve lahkunu eest. Suur tähendus on hingehoiul: lohutusel, evangeeliumi kuulutamisel, lootuse ja ülestõusmisusu tugevdami-sel ning üleskutsel oma elu targalt kasutada. 
Matus koosneb palvuste ja talituste reast, millega kristlik Kirik oma liikmeid surmateel saadab. Ei saa tõmmata piiri surija saatmise ja matuse ning matuse ja leinajate hingehoiu vahele. Matus algab mõnes mõttes juba surivoodil ja jätkub lahkunu muldasängitamise järel mälestamise kujul. 

Matus
Matusetalitus toimub: 
a) kolmeosalisena – ärasaatmine, matusetalitus kirikus või kabelis ja muldasängitamine surnuaial;
b) kaheosalisena – matusetalitus ja muldasängitamine surnuaial;
c) üheosalisena – haual või krematooriumikabelis. Pärast tuhastamist võidakse urn asetada hauda eraldi vaimuliku talitusega. 
Inimene loetakse kiriklikult maetuks, kui on toimunud mullapanek. Kohaliku tava järgi toimub mulla-panek ehk matmine haual või kirikus (kabelis). 
Tuhastamise puhul toimub mullapanek alati enne tuhastamist matusetalitusel krematooriumi kabelis või kirikus. Matuse läbiviimise ja kirikuraamatusse sissekandmise eest vastutab vaimulik. Tema volitusel võib talitust pidada ka ilmik, kelleks võib olla täis-õiguslik koguduseliige.

Praktilised küsimused
Matuse puhul arvestatakse konkreetset olukorda, võimalusi ja kohalikke tavasid. Matusetalituseks ettevalmistamisel tuleb vaimulikul leida aega vestluseks lahkunu omastega, soovitav on külastada kodu juba enne matust. Oluline on tutvustada matusetalituse korda ja sisu, kokku leppida muusika, pildistamise, lahkunuga viimase jumalagajätu, haua tegemise, pärgade panemise, mälestamise jms asjus. 
Koguduse ühisel laulul on matusel oluline koht. Muusikaosa kohal võib kasutada ka koori, solisti, orelit või muud instrumentaalmuusikat. Rongkäigukord matusel on tavaliselt järgmine: rist (hauarist või protsessioonirist, võimalusel ka küünlad), nimetahvel, vaimulik, puusärk, omaksed, teised matuselised.
Pärgi ja kimpe kannavad matuselised puusärgi järel. Võimalik on lähedaste omaste ja asutuse või organisatsiooni pärgade kandmine rongkäigu alguses risti ja vaimuliku vahel. Sama tava kehtib ka lahkunu teenetemärkide ja organisatsiooni lippude rongkäigus kandmisel.
Puusärki kantakse alati jaluts ees. Kirikus ja kabelis asetatakse puusärk jalutsiga välisukse poole. Talituse toimetaja seisab puusärgi peatsis. Omastele varutakse istumiskohad esimesse pingiritta või puusärgi lähedusse. Matuseküünalde kasutamisel asetatakse need puusärgi peatsisse või peatsisse ja jalutsisse. Kus on kasutusel paasaküünal, asetatakse see puusärgi peatsisse.
Õnnistamis- ja matmissõnades kasutatakse lahkunu täisnime (eesnimi ja perekonnanimi). Lapse puhul nimetatakse vaid eesnime. Tiitleid ei loetleta, samuti ei kasutata kunstnikunime.  Järelehüüded öeldakse pärgade asetamise ajal. Elulugu saab pikemalt meenutada kodusel palvusel või pärast matusetalitust peielauas. 

Ärasaatmine
Palvuse kord on mõeldud kasutada eelpalvusena enne kirikus või kabelis toimuvat matusetalitust. Ärasaatmine peetakse kodus, haiglas või mujal, kus puusärki kuni matusetalituseni hoiti. Kui puusärgiga minnakse kodust otse surnuaiale, siis peetakse kodune talitus matusetalituse korra järgi.

Matusetalitus
Matusetalitus võib toimuda kirikus, kabelis või kodus. Matmissõnad öeldakse kirikus (kabelis) või haual. Kui lahkunu tuhastatakse, peetakse matusetalitus koos matmisega (matmissõnadega) enne tuhastamist. Matuselised jätavad lahkunuga jumalaga kodus või kirikus (kabelis) enne või pärast talitust. Kui puusärki soovitakse talitusel avada, tehakse seda kodus või kirikus (kabelis). Kui matmine on toimunud juba kirikus (kabelis), siis selle järel puusärki üldjuhul enam ei avata. Pallumi (puusärgilina) võib asetada puusärgile haual enne puusärgi hauda-laskmist või juba kohe pärast puusärgi viimast sulgemist.

Urni haudapanek
Talituse kava kasutatakse siis, kui lahkunu tuhastati ja urn soovitakse vaimuliku talitusega hauda panna. Samuti saab seda kava kasutada sel puhul, kui matusetalitus toimus teises paikkonnas või kui matusetalitus ja muldasängitamine ei toimu samal päeval. Urni haudapaneku puhul peab talituse pidaja täpsustama, kas enne tuhastamist toimus vaimulik talitus. Kui mullapanekut ei ole juba toimetatud, siis tehakse seda haual. Talituse osade järjekorda saab vajadusel kombineerida.

Mida teha, kui soovin matust?

• Kõigepealt tuleb võtta ühendust koguduse vaimulikuga ja leppida kokku matusetalituse aeg ja käik. Kaasa tuleb võtta surmatunnistus.

• Kristlikul matusel ei saa kasutada ilmalikke laululehti, mida pakuvad matusebürood. 

• Ristimata inimese matmise üle otsustab koguduse vaimulik.