Jutlus ülestõusmisaja 4. pühapäeval (21.04.2024)

„Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa! Ülistage mängides tema nime au, andke temale au ja kiitust!“,¹ öeldakse Taaveti laulus. Tänane pühapäev kannab nime 'Jubilate' ja tähendab hõisake, mis väljendab ülestõusmisaja iseloomu. Elame ülestõusmisajas ja oleme rõõmuga tähistanud Jeesuse Kristuse võitu surma üle ning nüüd on pööratud pilgud uuele elule taevas, kuhu Jeesus on läinud omadele eluaset valmistama. Nagu öeldakse kirjas heebrealastele, „meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.“² Jeesuse ülestõusmine on neile andnud juba nüüd uue loomuse ja kui Kristus tuleb tagasi, saavad nad Tema kirgastatud ihu sarnaseks.

Hea kirikuline! Ma usun, et igaüks on näinud Eesti filmiklassikasse kuuluvat filmi „Nipernaadi“. Film jutustab Toomas Nipernaadist, kes rändab suvisel Eestimaal ja satub oma pikal teekonnal erinevatesse seiklustesse. Filmi saadab „Rändaja õhtulaul“:

Ma kõnnin hallil lõpmata teel, Teed laulavad õhtul hilja,
kesk nurmi täis valmivat vilja. need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed.
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed Need otsata kutsuvad jooned,
ju lapsena teesid armastas meel. ma kõnnin ja kõnnin teed kõvad kui keed.
Nii pikad ja tolmused kõik need teed, need rändaja eluhooned.

Me kõik oleme siin maailmas rändajad, mööda maailma kiviseid, käänulisi ja tolmuseid teid. Sekka leidub ka üksikuid sirgeid teelõike. Paratamatult on takistused need, mis satuvad meie rännuteekonnale. Osa neist on väiksemad ja kergemini ületatavad, kuid on ka suuremaid takistusi, mis nõuavad nendest jagu saamiseks kellegi abi. Päevast päeva oleme rännakul, mööda piki ja lõputuna näivaid teid. Kuid kindlasti ei ole see sihitu ekslemine laias maailmas, vaid sellel raskusi täis teekonnal on oma kindel eesmärk, mis hetkel meile vaid kaugusest kumab ja millest me võime vaid aimu saada. Kas me kord ka sinna jõuame, seda me hetkel ei tea ja see polegi enam meie otsustada. Olles siinses maailmas küll teel ning Jumal ise on meie saatjaks, kuid eesmärgini jõudmise otsuse teeb vaid Tema. Kuid kõigile ettetulevatele takistustele vaatamata oleme me parimas usus sinna poole ikkagi teel, lootuses kord pärale jõuda.

Hea kirikuline! Meis kõigis on igatsus millegi järele. On suuri ja väikseid soove ning tahtmisi. Tihti jäävadki paraku paljud neist vaid unistusteks, sest kõik soovid ei ole mõeldud täitumiseks. Me ei ela muinasjutus, kus hea võidab kurjuse ja kõik soovid täituvad. Meie elame reaalses maailmas reaalset elu, kus paraku kõik tahtmised ja soovid ei täitu. Jumala rahvana oleme me Tema lapsed, kuid milline on Jumala laste igatsus? Kas me tegelikult ka igatseme midagi? Jumala laste igatsus on pääseda kord koju, oma taevase Isa juurde. Ja nii ongi see kogu meie maapealne elu teekond meie tõotatud maale, paika, mida Jeesus meile tõotanud ja meile aseme valmistanud. Me oleme teekonnal paradiisi, kus me saame olla koos Jumalaga, kuid enne on vaja teekond lõpuni rännata ja pälvida Jumala heakskiitu. Igaüks meist loodab oma kõige sügavamas südamesopis, et oleme ära teeninud ja väärt nägema kord tõotatud maad.

Vana Testament räägib meile täna sellest, kuidas Mooses koos Iisreali rahvaga oli teel tõotatud maale. See oli geograafiline teekond, mida Iisraeli rahvas rändas. Pikal teekonnal jõudsid nad ka Siinai mäele, kus Issand ütles Moosesele: “Tule üles minu juurde mäele ja ole siin, siis ma annan sulle kivilauad ning Seaduse ja käsud, mis ma olen kirjutanud neile õpetuseks!”³ Nii oligi Iisraeli rahvas tunnistajaks sellele, et Mooses käis Siinai mäel ja sai Jumalalt käsud, millega pidi oma rahvast õpetama. Teekond, mis tuli Moosesel ja tema rahval läbida, kestis 40 pikka aastat, kulgedes läbi erinevate maade ning lõpptulemusena ei saanudki Mooses Iisraeli rahvast viia tõotatud maale. Jumal andis Moosesele võimaluse viia rahvas Jordani jõeni, kuid mitte üle selle. Tegemist oli Iisreali rahva jaoks ääretult raske ja kurnava rännakuga ning sellel pikal ning lõputuna näival teekonna nurisesid nad paljude asjade üle. Just nurisemise tõttu ei lubanudki Jumal Moosesel neid üle Jordani jõe viia ning sellel kaldal lõppes Mooses ülesanne ning tema teekond. Ütles ju Issand Moosesele: ”See on see maa, mille ma vandega tõotasin Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle. Ma olen lasknud sind vaadata oma silmaga, aga sinna sa ei lähe!“⁴ See oli Jumala tahe, et Mooses koos Iisraeli rahvaga ei jõua tõotatud maale. Rahva üle jõe viimise kohustuse ja ülesande pani Jumal Joosuale.

„Ma nägin uut taevast ja uut maad,“ öeldakse Johannese Ilmutusraamatus. Nii nagu Mooses oli teel Iisraeli rahvaga tõotatud maale nii oleme meiegi teel oma tõotatud maale ehk oleme raskel teekonnal taevasse. See on meie kui Jumala laste igatsus jõuda koju oma taevase Isa juurde, sinna, kuhu meid oodatakse. See on pikk, väsitav, keeruline teekond, mis on täis erinevaid ohtusid, kuid see on teekond eesmärgi poole, meie teekond meile tõotatud maale.

„Rändaja õhtulaul“ jutustab nii:

Ma kõnnin hallil lõpmata teel,
kesk nurmi täis valmivat vilja.
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
kui teede laul, tee helisev meel.

Aamen

1Ps 66:1-2
2Hb 13:14
32Ms 24:12
45Ms 34:4