Jutlus ülestõusmisaja 3. pühapäeval (14.04.2024)

Hea kirikuline! Prohvet Miika ütleb: „karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad!“¹ Tänasel hea karjase pühapäeval räägivadki pühakirjalugemised meile karjase ja karja teemade. Nii ongi Jeesus meie hea karjane, kes kannab oma rahva, kui karja eest hoolt.
„Mina olen hea karjane,“² ütleb meile Jeesus ise. Me räägime väga palju ning üsna sageli Jeesusest, kui karjasest ning võrdleme kogudust Jumala rahvast karjaga. Koguduses on vaimulik karjane, kes valvab tema hoolde usaldatud koguduse ehk siis Jumala karja eest. Mõeldes karjasele karjase tähendusest lähtuvalt, siis seletab Wikipeedia seda järgnevalt: karjane ehk karjus (ka karjalaps, karjapoiss või karjatüdruk) on karjamaal loomakarja valvaja; see on ülesanne, mida usaldati ka lastele. Eesti alal oli enne talude kruntimist 19. sajandi II poolel kogu küla kari ühisel karjamaal, mida valvas palgatud külakarjane. Pärast talude kruntimist hakkas karjaseamet kaduma.“³ Seega on karjasel olnud läbi aegade oluline roll vastutamaks nende hoolde usaldatud loomade heaolu eest.
Hea kirikuline! Jeesus räägib meile sellest, et lisaks heale karjastele leidub ka halbu karjaseid. Kuid mis neid eristab? Mis teeb heast hea ja halvast halva? See on ju tegelikult lihtne. Hea karjane on see, kes hoolib oma karjast, teeb oma töö südamega, näidates üles hoolt ja armastust ning on valmis andma oma elu nende eest. Halvad on aga need, kellele kari ei kuulu ja kes ei hooli neist. Kuna kari ei ole tema oma, siis on ta vaid lihtsalt palgaline, kes karja valvates teeb vaid oma tööd. Nende töös puudub armastus, hool ja heatahtlikkus, sest tegemist on ju lihtsalt palgatööga, mida ei võeta kuigi tõsiselt. Aga Jeesusega on lood sootuks vastupidi. Kutsub ju Jeesus ise ennast just heaks karjaseks, kes armastab omi ja omad armastavad teda ning Jeesus on täielikult pühendunud oma karja juhtimisele ja suunamisele. Ta on neisse kiindunud ning hoolib nende käekäigust.
„Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu,“⁴ ütleb Jeesus meile. Igal asjal siin maailmas on oma konkreetne tähendus ja ka vajadus. Lihtsalt ja juhuslikkust ei ole siin midagi. Ja nii oli see ju ka Jeesusega. Jumal on valinud oma Poja, kellele ta on usaldanud meid, et Jeesus meie üle valvaks ja meid lepitaks oma taevase Isaga. Jeesuse kätte on Jumal usaldanud kogu meelevalla. Kuid kindlasti mitte pole Jumala poolt antud töö lihtne. Karja hoidmisega on pandud Jeesuse õlgadele raske koorem ning suur vastutus. Olles kõikide maailma kristlaste karjane, tuleb tal hoolitseda viimase kui ühe Jumala lape eest. Lihtne on olla nende karjane, kes on sõnakuulekad ning armastavad teda. Seevast on raske olla juhiks ja suunajaks neile, kellel puudub huvi ning kes on eksinud õigelt teelt kaugele. Kuid kõigile raskustele vaatamata ei jäta Jeesus kedagi maha, omapäi hulkuma maailma keerulistele teedele. Jeesus ei hülga kedagi vaid ta teeb kõik selleks, et kõik püsiksid koos ning otsib üles kõik eksinud lambad ning toob nad oma karja juurde tagasi.
Jeesus ütleb: „mina olen hea karjane“⁵. Kuid kas me seda tahame? Kas me ka tegelikult tahame, et oleks keegi, kes meid suunaks, juhataks ning ütleks, kuidas peame käituma ja mida tegema? Kas vajame kedagi sellist enda juurde? Kindlasti saab vastata neile küsimustele väga erinevalt, olenedes suuresti inimeste vaadetest. On inimesi, kes tahavad ise otsustada ja mitte sõltuda normidest, püüdes olla vaba kõikidest piirangutest. Kuid samas leidub ikkagi palju neid, kes vajavad teisi inimesi enda ümber vajades suunamist ja juhatamist. Usklikena ma vajame head karjast enda ellu, kes meie eest hästi hoolt kannab. Vajades tema lähedust ja armastust. Vajame Jumala ligiolu, mida võime tunda Jeesuse kaudu. Meie oleme Jeesuse hoolde usaldatud kari ja ilma karjaseta me ei suuda eksisteerida. Jumal on meie Isa, kuid Jeesus on antud meile karjaseks, suunajaks ja juhtijaks, kes armastusest kantuna kaitseb meid kõige kurja eest. Oma heale karjasele saame kõiges loota ja oma mured palves temale usaldada. Tema lohutab meid ning annab meile kõik, mida vajame. Öeldakse ju ka Taaveti laulus, et: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge.“⁶ Jeesus teab, mida vajame ja mis meid kosutab ning teab ka seda, mis on meile õige ja oluline ja annab meile sellest ka märku. Tihti ei pruugi me seda kohe märgata, kuid Jeesus teab mida vajame, juhatades meid sinna, kus on kõike külluses ja milleski pole puudu.
Prohvet Hesekiel ütleb: „otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval“⁷. Me ei ela täiuslikus maailmas ja seega tuleb kõigil vaeva näha. Kõigele vaatamata tunneb siiski Jeesus tunneb muret ka kõigi nende pärast, kes pole tema juures või kes teda veel ei tunne. Samas teeb Jeesus kõik selleks, et kõik tema omad oleksid koos, otsib meid kõikjalt üles ja tuues perena taas kokku. Jeesuse armastus meie vastu on tohutult suur, ületades kõik inimlikud piirid ning ohverdades ennast, et meie päriksime kord igavese elu. Armastusest ja hoolest kantuna andis hea karjane oma elu kord karja eest.

Aamen

1Mi 7:14
2Jh 10:11
3www.wikipeedia.ee
4Jh 10:11a,27-28a
5Jh 10:11
6Ps 23:1-3
7Hs 34:12