Jutlus ülestõusmisaja 2. pühapeval (07.04.2024)

Hea kirikuline! Juba Vana-Kreeka filosoof Herakleitos on öelnud: „silmad on täpsemad tunnistajad kui kõrvad"¹ Ja nii räägibki meile tänane pühapäev tunnistajatest, ülestõusnu tunnistajatest. Äsja on aset leidnud suured ja tähtsad sündmused, mis on omal moel külvanud hirmu, teadmatust ja rohket segadust. Nende õpetaja, kes oli veel alles hiljuti oli olnud nende juures neid õpetamas ja lohutamas, oli jätnud nad nüüd üksi, kõigi nende hirmude ja segaste tunnetega. Jüngritel puudus teadmine, mis saab nüüd edasi, mida nad tegema peaksid või kuhu minema. Nad ei suutnud mõista seda, mis oli juhtunud. Valitses hirm, ärevus ja teadmatus.

Esimeses Peetruse kirjas öeldakse: „kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.“² Tänaseks on Suure Reede sündmused jäänud seljataha, kurbusest on saanud rõõm ning ebakindlusest vankumatu kindlus ja julgus. Nüüd on aga Jeesusel aeg ilmuda omadele ja tõestada, et surm on siiski võidetud ja nende Päästja elab. Tänane pühapäev räägibki meile Jeesuse Kristuse ülestõusmise tunnistajatest, kuid me ei tea seda, kuidas kõik võis toimuda ja kellele täpselt Jeesus ennast esimesena ilmutas. Johannese evangeeliumist võime lugeda seda, kuidas Jeesus ilmus Maarja Magdaleenale. Kuid sellele mõeldes, siis miks ilmus Jeesus just esimesena Maarja Magdaleenale ja mitte kellelegi teisele? Mis oli temas nii erilist ja olulist, et Jeesus temale ennast ilmutas ja temaga rääkis? Me ei tea õigeid vastuseid, kuid me teame seda, et Maarja Magdaleena oli üks nendest naistest, kes seisis sellel raskel tunnil Jeesuse ema kõrval risti all. Lisaks oli Maarja Magdaleena üks neist naistest, kes leidis Jeesuse tühja haua ja just haua juures ilmus Jeesus talle öeldes: “naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?» Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: «Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.» Jeesus ütles talle: «Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde. Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: «Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.»”³

Hea kirikuline! Vana-Kreeka filosoof Herakleitos on öelnud: „silmad on täpsemad tunnistajad kui kõrvad“⁴ Kas pole see siis nii? Nägemine on väga olulisel kohal, sest näha midagi oma silmaga, sellel on suur kaalu. Maarja Magdaleenale sai osaks ülestõusnu nägemine ja ta koges sellel hetkel seal midagi väga erilist, mida meie seletad ei oska. Samas ei tea me seda, millised tunded teda ülestõusnud Jeesusega kohtudes valdasid. Kindlasti oli oma kohal šokk ja hämming. Segadus ja suutmatus mõista seda, mis oli just aset leidnud. Maarja Magdaleena kiirustas juhtunust jüngritele rääkima, sest Jeesus ise käskis tal seda teha. Kindlasti ruttas ta põksuva südame ja kiirete sammudega, hinges ja südames värinaga jüngrite juurde, teekond tema jalgade all lõputuna tunduvana. Mida ta tegelikult tundis ja mõtles, jääbki meie eest alatiseks varjule.

Aga, mida teeksid Sina, hea kirikuline, sellises olukorras ja nende ärevate sündmuste keskele? Mida me teeksime, olles ise selles hetkes Maarja Magdaleena asemele, keset segadusttekitavat ja ärevat olukorda ning keset väga kiiresti arenevaid sündmusi? Keset hirmu ja ebakindlust. Kuidas oleksime reageerinud või mida teinud, kohates ülestõusnud Jeesust, andes meile sõnumi, mida teistele peame viima? Kas peaksime seda kõike reaalsuseks või ainult oma ettekujutuse viljaks? Need küsimused annavad meile mõtlemisainet.

Hea kirikuline! „Mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde,“⁵ ütles Jeesus Maarja Magdaleenale. Me teame seda, mida tegi Maarja Magdaleena, kuid kuidas käituksime meie tema asemel? Kas meis oleks nii palju julgust rääkimaks teistele, et Jeesus Kristus on üles tõusnud ja läinud Isa juurde? Või oleme hirmul ja kardame teiste arvamusi? Kindlasti oleneb kõik inimesest, kuid usklikena ei peaks me kartma. Maarja Magdaleena ei kartnud Jeesuse sõnumit edasi viia, sest oli selle saanud ju Jeesuse enese käest. Ka meis peaks olema samamoodi julgust ja tahet, et viia hea sõnum Kristuse ülestõusmisest teistele.

Aamen

1www.tsitaadid.ee
21Pt 1:3
3Jh 20:15,17-18
4www.tsitaadid.ee
5Jh 20:17