Jutlus 9. pühapäeval pärast nelipüha (21.07.2024)

Vägede Issand ütleb: „kuulge Issanda sõna, kogu Juuda, kes tulete sisse neist väravaist Issandat kummardama! Parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika!,“¹ nii öeldakse meile täna prohvet Jeremija raamatus. Sõna, mis on olnud inimeste saatjaks aegade algusest peale. Omades jõudu ja erilist väge. Ja nii on iga kristlase ülesanne kuulutada sõna, eelkõige Jumala sõna ning ühtlasi viia see neile, kes sellega veel tuttavad ei ole. Kuid lisaks Jumala sõna kuulutamisele on veel midagi olulist. Kuulutamisele eelneb aga kuulmine. Kuuldu tundmaõppimine ja mõistmine. Kuid kas me oskame kuulata? Maailm meie ümber on täis liigset lärmi, mille keskel on keeruline kuulda Jumala vaikselt kõnet. Kuid ka kuulmise tahe oleneb siiski meist endist. Kas ma ka tegelikult tahan kuulda Jumala sõna ning lasta ennast sellele puudutada või mitte, sedagi otsustab igaüks ise.

Hea kirikuline! Johannese kirjas öeldakse: „kui me ütleme: „Meil ei ole pattu“, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis.“² Nii toobki tänane pühapäev meie ette tõe ja eksituse teema. Kas on maailmas olemas läbinisti tõde? Või mis asi on üldse see tõde? Ja kuidas me teame, et see, mida meie peame tõeks, on ikkagi päris tõde? Neile küsimustele polegi alati võimalik anda ühtset ja vast just seda kõige õigemat vastust. Juba tuntud Saksa helilooja ja dirigendi Wilhelm Richard Wagner on öelnud: „see, mis ei saa olla tõde käesoleval ajal, pole seda ka tuleviku jaoks.“³ Ja nii see ju ongi. Tuleb leida reaalne ja päris tõde, mis ajas ei kaoks ja säiliks ka tuleviku tarbeks. Tuleb eristada olulist ebaolulisest ja püüda lasta end mitte eksitada tõelisest tõest. Eksiteele on lihtne sattuda, tõde moondada ja iseteadlikult edasi sammuda. Paraku ei ole olemas eksimatuid inimesi ja alati polegi lihtne käituda õigesti, sest hea tahtmise juures on võimalik tõde väänata ning painutada enda kasuks. See on paratamatult elu, kus eksimine ja õigesti käitumine, tõde ja vale käivad käsikäes ja peavad iga päev meie sees võitlust. Me peame olema arukad ja kuulates oma südametunnistuse häält, langetama õigeid ja häid valikuid.

Issand ütleb meile: „parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika!“⁴ Meie heaolu on tegelikult meie endi kätes, kuigi me seda sageli uskuda ei taha. Selge on see, et kõik, mis me teeme, teeme vaid endale. Iga meie üleastumine kahjustab meid ennast. Iga oma eksimuse eest vastutame ise. Iga meie valik mõjutab eelkõige meid ennast. Aga vaadates tänast evangeeliumilugu, kus räägitakse kahest mehest, kes ehitasid endale maja. Jumala sõna kuulanud mees käitus arukalt ja ehitas oma maja kaljule ning see hoone pidas vastu tugevatele tormidele ning püsis kindlalt paigal. Kuid iseteadlik ning Jumala sõna eiranud mees käitus rumalalt, ehitades maja liivale, kuid see ei pidanud vastu tormidele ja tuultele ning hävis. Öeldakse ju ka Matteuse evangeeliumis, et „igaüks kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.“⁵ Kuid kas tuleb see olukord meile kuidagi tuttav ette? Kas tuleb meile ette tuttav olukord, kus oleme mõne valiku ees ja peame langetame otsuse, kuid kuidagi ei taha kuulata neid, kes tahavad meid selles osas aidata? Oleme vast ise kogenud kõik seda olukorda, kus oleme nii oma mõtetes ja seisukohtades kinni, et ei taha kuulata nõuandjat? Ei taha näha asju teises valguses ja võib-olla ka just antud hetkel selles õiges suunas. Tahame teinekord ise otsustada ja olla põikpäised, teisi kuulamata ja eirates head nõu. Kuid nagu öeldakse, tuleb kõik sageli omal nahal ära proovida. Nii õnnestumisi, kui ka ebaõnnestumisi. Kui ei ole endal piisavalt aru, et kuulata, hetkeks mõelda ja kaalutleda, siis eksimegi. Valed otsused on need, mis paraku viivadki tõest kaugele. Selge on see, et teiste tahtmise järgi ei saa käituda ja valikud ning otsused langetame ise, kuid alati tasuks natuke kuulata kõrvalseisja nõuandeid ja tähelepanekuid. Nemad näevad sellel hetkel asju teises valguses ja võib-olla tänu sellele saame läheneda asjadele paremast vaatenurgast. Tark on see, kes ei torma ning arukas see, kes kuulab.

„Kuulge Issanda sõna, kogu Juuda, kes tulete sisse neist väravaist Issandat kummardama! Parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika!,“⁶ öeldakse meile Pühakirjas. Olla tark või rumal, õige või vale? Need on küsimused, mis saadavad meid igal päeval. Me tahame olla targad ja õiged, kuid vahel oleme paratamatult rumalad ja valed ja seda sageli enda kangekaelsuse tõttu. Kuid nagu ikka oleneb paljuski meist. Ja nii tulebki sageli kogeda kõik asjad enda nahal ära, sest ka negatiivsed kogemused on need, mis avavad silmi ja juhivad meid niimoodi õigele teele. Kuigi, jah, lihtsam oleks ju teinekord tarka nõuandjat kuulata ja ehk ka mõningas asjas usaldada. Teadupärast on ju kuulamine paljude oluliste asjade alguseks. Kuulata oma taevast Isa, tarka nõuandjat ja vastavalt sellele siis toimida. Kuigi teinekord on palju lihtsam öelda, kui teha ja kindlasti on igaühel meist olnud neid aegu, kui ta on pidanud tunnistama, et ta sarnaneb rumala mehega, kes tahab olla iseteadlik ja mitte kuulda teiste nõuandeid. Eksimine on inimlik ja me kõik eksime ja see ei tee meid ju sugugi halvemateks teistest. Iga kogemus elus on oluline ja igast eksimusest saab elu õppetund, mida naljalt ei unusta.

Hea kirikuline! Pühakiri ütleb: „kuulge Issanda sõna, kogu Juuda, kes tulete sisse neist väravaist Issandat kummardama! Parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika!.“⁷ Püüdkem kuulata seda, millest Jumal meile kõneleb. Meie kõneleme palves Jumalaga ja Tema meiega, kuid sageli ei oska me Teda kuulata. Kuid kuulmine ei olegi lihtne, nõudes keskendumist ja enda tahte hülgamist. Kuid kõigele vaatamata peaks püüdma, sest Jumal puudutab meid kõiki oma erilisel moel, juhtides sageli just oma sõnaga ja sõna läbi.

Aamen

1Jr 7:2-3
21Jh 1:8
3www.tsitaadid.ee
4Jr 7:3 
5Mt 7:24
6Jr 7:2-3
7Jr 7:2-3