Jutlus 5. pühapäeval pärast nelipüha (23.06.2024)

„Kui sina pattu teed, mida sa sellega temale võiksid teha? Ja kui sinu üleastumisi on palju, mida sa nendega tema vastu võiksid korda saata?,¹ öeldakse täna Iiobi raamatus. Täna meid kõnetav ja mõtlema panev küsimus võiks olla, kas meie üleastumised võiksid Jumalat mõjutada? Päris keeruline, kas pole? Me teame, et patt, mis inimkonda saadab, on oma olemuselt seadusest üleastumine ja vastuhakk Jumalale. Patt on seega inimkonna sõnakuulmatu käitumine. Aga kui me mõtleme sellele, et meie teema pattu, siis kuidas võiks meie käitumine mõjutada Jumalat? Kas see, mida teeme meie, võiks kahjustada Jumalat? Kuid tegelikult on ikka nii, et rikkudes seadust ja astudes üle kehtivatest normidest, kahjustame sellega eelkõige iseennast ja ei kedagi teist. Astudes üle oma südametunnistusest, olemegi juba valesti käitunud ja sellega endale liiga teinud ning astunud ühtlasi ka Jumala käskude vastu. Aga kõigele vaatamata ja olenemata sellest, kuidas oleme käitunud ja mida teinud, ei keera Jumal meile kunagi selga. Just see ongi meie ainus lohutus, et Jumal ei hülga meid isegi siis, kui oleme Temale vastu hakanud ja Temaga ebaõiglaselt käitunud. Kõigele vaatamata on Tema siiski meie kõrval ja seda isegi siis, kui kõik teised meid hülgavad ning andestava ja armastava Isana on Ta meie suhtes kannatlik ja pikameelne.

Pühak Augustinus on kord öelnud: „halastuse külmus on südame vaikimine; halastuse leek on südame nurin“² Jumal on alati halastav ja andestav Jumal, kes ei hülga kedagi, kaotamata lootust, et inimesed on võimelised muutuma. Ja nii me räägimegi täna Jumala halastusest, mis viitab Jumala pikameelsele armastusele oma rahva vastu ning tema heldusele ja valmidusele andestada. Me teame seda, et juba ammustest aegadest tegi Jumal oma rahvaga lepingu, kuigi inimesed ei ole oma lepingupoolt alati täitnud ja on sellest üsna sageli üle astunud. Kuid Jumal on oma lepingupoolt pidanud ja pole kaotanud nende inimeste vastu ustavust ja halastust. Ütleb ju Jeesus ise meile oma Mäejutluses, et „õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.”³ Ja nii tähendabki Uues Testamendis “halastus” armastavat kaastunnet nende vastu, kes vajavad teiste abi ja hoolt. Jumal on seda kõike, sest kõik hea tuleb vaid üksnes Temalt ja ainult Tema halastuse tõttu võime saada kord päästetud. Öeldakse ju ka Moosese raamatus, et: „Issand on pika meelega ja rikas heldusest, ta annab andeks patu ja üleastumise.“⁴

Hea kirikuline! Iiobi raamatus öeldakse meile: „tõsta oma pilk taeva poole ja vaata, pane tähele pilvi, mis on sinust kõrgemal! Kui sina pattu teed, mida sa sellega temale võiksid teha? Ja kui sinu üleastumisi on palju, mida sa nendega tema vastu võiksid korda saata?.“⁵ Kui me eksime Jumala vastu, käitudes omakasupüüdlikult, siis teeme kurja iseendale. Kuid meie eksimused mõjutavad ka Jumalat, muutes Teda kurvaks. Kuid samas teab meie taevane Isa, et nõrkade inimestena eksime sageli, kuid Ta teab ka seda, et kord leiavad eksinud taas tee Tema halastava ja andestava armastuse juurde. Kuid halastav ei ole üksi Jumal, vaid ka Jeesuses oli piiritut kaastunnet oma ligimese vastu, näidates rahva vastu üles armastust ja hoolimist, aidates abivajajaid ja lohutades kurbi. Me teame seda, et teiste aitamine on üks halastuse vorme ning abivajajast ei saa ega tohi lihtsalt mööda minna. Aitas ju ka Jeesus neid, kes seda kõige enam vajasid, sest aidates näitame üles inimlikke tundeid, siirast hoolt ja armastust. On meil ju siinkohal eeskujuks kõigile tuntud lugu halastaja Samaarlasest. Kantud armastusest ligimese vastu ei jätnud ta hätta ja tähelepanuta seda, kes seda kõige rohkem vaja ning halastas tema peale. Just sellist ennastsalgavat käitumist oodatakse kõigilt kristlastel. Et me kõik oleksime üksteisele halastaja Samaarlane. Et me ei oleks üleolevad ja ei suhtuks teistesse halvasti vaid, et me igal sammul, igal oma teekonnal näitaksime üles mõistmist ja armastust. Me teame, et Jumal on rikas helduselt ja halastuselt, kuid kas meie võime enda kohta sama öelda? Kas ka meis on piisavalt halastust ja seda veel tänases keerulises maailmas? Eks vastata saab erinevalt, kuid kindlasti on või peaks olema halastusel oma kindel koht ja seda eriti veel tänases maailmas? Kui me vaatame seda, mis hetkel maailmas toimub, siis kisendab see ju halastuse ja armastuse järgi. Liiga palju on ükskõiksust, viha ja vaenu. Liiga palju omakasu, et olla teistest parim, ning selleks vahendeid valimata. Seda enam oleneb kõik suuresti igast inimesest. Kui igaüks meist näitab üles hoolimist ja armastust, siis muutub ka maailm paremaks paigaks ning selle nimel peaks igaüks natuke rohkem vaeva nägema.

Hea kirikuline!“Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse,”⁶ ütleb Jeesus oma Mäejutluses. Halastus on midagi erilist, mida kunagi kellegi suhtes üles näidata. See ei ole haletsemine ega omakasupüüdlik käitumine. See on tähelepanu ja armastuse osutamine sellele, kes on raskustes ja vajab mõistmist. Jumal on juba täna halastanud meie peale, kuigi oleme pattu teinud ja teeme seda arvatavasti ka edaspidi ja eksime teinekord Tema teelt kaugele. Kuid kaotamata meie suhtes lootust jätkub Jumalal kõikide oma laste vastu ikka mõistmist, halastst ja armastust. Ja nii peaks see olema ka meis, sest öeldakse:“õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse,”⁷

Aamen

1Ii 35:6
2www.tsitaadid.ee
3Mt 5:7
44Ms 14:18
5Ii 35:5-6
6Mt 5:7
7Mt 5:7